Kontserdiarvustus: Johann Straussi Gala

Kirjutanud Ella Käi

Vanemuise Sümfooniorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert.
Johann Straussi Gala

24. mail toimus Estonia kontsertsaalis üks kahest kontserdist, mida üldse esitati. Muusikat mängis Vanemuise Sümfooniaorkester, laulsid Rahvusooper Estonia solistis Heli Veskus ja Urmas Põldma. Dirigeeris Viini Rahvaooperi dirigent Alfred Eschwé.

Kontsert algas opereti “Mustlasparuni” avamängu esitamisega. Sellele järgnesid Barinkay laul „Rõõmsa vaimuna“ operetist „Mustlasparun“ (laulis Urmas Põldma), polka „Doonau kaldal“ op. 356, Saffi laul operetist „Mustlasparun“ (laulis Heli Veskus), polka „Elagu madjar!“ op. 332, Saffi ja Barinkay duett opereti „Mustlasparun“ II vaatusest, valss „Kevadhääled“ op. 410. Sellele järgnes vaheaeg.

Esimene pool tundus siiani kuidagi mage. Kuigi mulle väga meeldis Eschwé dirigeerimine ja Põldma laulmine, oli kogu kupatus siiski lahja. Sõna “gala” tekitab siiski tunde, et üritus on suurejooneline ja võimas. Ent orkester oleks nagu olnud väsinud ja tüdinenud. Lisaks sellele, mängiti palad siuh-sauh ruttu ära ja oligi kogu lugu. Tõsiselt tekkis tunne, et kohe-kohe jään magama. Kuigi mulle Straussi muusika väga meeldib oma voolavuse, kergluse ja kaasakiskuvusega, oli vähemalt see osa kontserdist väga igav.

Teine vaatus algas opereti „Nahkhiir“ avamänguga. Sellele järgnesid „Kellade duett“ operetist „Nahkhiir“ (laulsid Heli Veskus, Urmas Põldma), prantsuse polka „Moldau ääres“ op. 366, „Laguunivalss“ operetist „Öö Veneetsias“ (laulis Urmas Põldma), polka „Kerge veri“ op. 319, „Tšaardaš“ operetist „Nahkhiir“ (Heli Veskus), ja lõpetuseks „Keisrivalss“ op. 437. See oli juba parem.

Orkester oleks nagu teise vaatuse poole peal ellu ärganud ning Heli Veskusgi oma hääle lahti saanud. “Keisrivalss” oli loomulikult võimas, nii selle esitus kui ka lugu ise. Lisaks kutsuti dirigent kaks korda tagasi ning kõige parema elamuse kinkiski kõige-kõige viimane pala, milleks oli “Radetzky marss”. Dirigent kutsus publikut kaasa plaksutama ning see justkui äratas ka publiku. Inimesed, kes olid juba pooleldi saalist väljumas, tulid ka tagasi.

Kuigi suurema osa ajast tundus kontsert olevat üsna mannetu, on minu lõppmulje hea. “Keisrivalss” ja “Radetzky marss” olid seda ootamist ja piletihinda tõesti väärt. Lisaks on mulle Strausi muusika iseenesest alati meeldinud, seega jäin ma kokkuvõttes väga rahule.

Arvustus: Paul Pajumaa “Rusikatega raiutud rada”

Kirjutanud Ella Käi

Lõpuks jüudis ka minu kätevahele ja silme ette eelmisel aastal ilmunud endise raskekaalupoksija Paul Pajumaa mälestusromaan.

Paul Pajumaa suutis 96 leheküljele mahutada 89 aasta pikkuse elu. Ärge saage valesti aru, tema elu polnud teps mitte igav või sündmustevaene.

“Paul Pajumaa suureks unistuseks oli saada elukutseliseks poksijaks. 1940. aastal tuli Pajumaa Eesti meistrivõistlustel hõbemedalile. Sõja aastatel aga ei leidunud noorele punaväelasest rusikamehele enam ühtegi väärilist vastast isegi Leningradi sõjaväeringkonna esivõistlustel, mille ta ülekaalukalt võitis.
Nõukogude sõdurina tuli noorel mehel osaleda ka veristes tapatalgutes Velikije Luki all.
Paul Pajumaast oleks saanud pärast sõja lõppu asjade normaalse käigu korral kindlasti silmapaistev poksikuulsus. Ent sellele tõmbasid jäädavalt kriipsu deserteerimine nõukogude sõjaväest ning metsavenna elu.
1945. aastal langes Pajumaa NKVD kätte ning saadeti aastateks Kaug-Põhja trahvilaagritesse, kus tal tuli samuti päev-päeva kõrval rusikatega enda eest seista. See aga ei olnud enam mõistagi aus võitlus poksiringis võidu peale – tihtipeale oli elu mängus.
Juba aastakümneid pole keegi suutnud lüüa tema lausa uskumatuid rekordeid sangpommi rebimises – pensioniealisena on Pajumaa tõstnud kahepuudast sangpommi 320 ning ühepuudast 1010 korda!
Oma mälestusteraamatus meenutab raudkõva vaimu ning veel kõvemate rusikatega endine raskekaalu poksija oma karmi eluteed läbi Velikije Luki tapatalgute, kurikuulsa Patarei ning Kaug-Põhja.”

Raamatut on kerge ning meeldiv lugeda. Kuigi detailid võivad aega-ajalt tunduda võikana (ja mitte ainult detailid, vaid sündmused üleüldiselt), on üldine pinge, põnevus ja sündmuste voog korvab selle mitmekordselt. Raamat on lühike, kuid tihedalt sisu täis. See ongi hea, ei ole venimist ja üleliigset kirjeldamist. Pajumaa räägib kohe asjast ja räägib asjast nii, nagu ta oli.

Kasutatud on väga palju kõnekeelt, mis küll muudab lugemise aega-ajalt raskeks, kuna kõik ei ole vististi tuttavad teise maailmasõja aegse kõnekeelega.

Üldiselt võib öelda, et tegu on väga hea lühikese seiklusjutuga, mis hoiab lugejat ninapidi raamatus kinni kuni Paul Pajumaa lõpetab oma eluloo Eestisse naasmisega.

Kui hinnata raamatut kümnepallisüsteemis, saaks ta hindeks auväärt 8. Hindan väga raamatuid, mis on kirjutatud nõnda, et detailidega pole üle pingutatud, ent on siiski ka väheke kirjeldatud, et saaks hea kujutluspildi sellest, kus ja mis toimub. Just seda kirjeldust oli ehk vähevõitu.

Kokkuvõttes siiski on tegu muljetavaldava kirjatrükiga inimeselt, kes ei ole elukutseline kirjanik vaid raskekaalu poksitshempion. Soovitan soojalt kõigile, kes hindavad lühikest aga head lugemist üheks õhtuks.

Piimakoer, keda kutsutakse Deiraks

Intervjueeris ja kirjutas Ella Käi

 
 
Triinu Lepp on neiu, keda analüüsida või kellest aimu saada pelgalt esmapilgul, on võimatu. Poolblond, poolpunapea, muusika pidevalt tema juures kõlamas, naeratus kõrvuni. Neiu, kes teab, mida ta tahab läbi teadmatuse ja eneseotsingute.

Seitseteist kevadet on möödunud, peagi püüab ta kinni oma kaheksateistkümnenda sügise. Selle aja jooksul on ta saavutanud palju: arvukalt medaleid, diplomeid, aukirju ja tänukirju. Ja seda kõike erinevates valdkondades nagu ujumine, allveeujumine, laulmine, bioloogia, kirjutamine ja meeskonnaorienteerumine. Multifunktsionaalne neiu mitme nimega.
 
 
Selgita nüüd kõigepealt lugejatele, kes on piimakoer Deira?

Piimakoer Deira on natuke koomilisem ja võib-olla huvitavam variant Triinust. Vähemalt nime poolest. Piimakoer on tegelikult minu venna leiutis ja tähendab lehma - minu arvates täiesti töötav loogika (naerab - toim). Deira on hüüdnimi, mida hakkasin algul kasutama rollimängijatega (rollimängud nagu larp, dnd jms, vaata infot www.larp.ee, www.dragon.ee - toim) suhtlemisel. Sellest on aja jooksul kasvanud välja terve isiksus, kes on enamalt jaolt minuga väga sarnane. Vahe on ilmselt lihtsalt selles, et inimesed, kes mind Triinuna teavad, Deirat ei tunne.
Need, kes aga Deirat teavad, on ka Triinu ja tema eluga tuttavad.

Heal lapsel mitu nime. On sul veel mõni hüüdnimi?

Koolis hüütakse mind Tupsuks. Venna kutsub mind veel Kõrvikuks. Kaasrollimängija Mialee (kelle pärisnnimi on Liisa) kutsub mind Tinnuks. Mina ja mu vend oleme tema jaoks Tinnu ja Dannu.

Mainid juba mitmendat korda oma venda. Olete vist lähedased?

Julgen öelda, et oleme küll. Keeruline on see suhe ka, sest tegelikult oleme me väga erinevad - mitte ainult selle poolest, et üks on pealtnäha vaiksem kui teine ja meid huvitavad erinevad asjad. Põhimõtteliselt oleme erinevad, vundamendilt. Olemuselt. Aga see teebki kogu asja nii ilusaks - selle, me ilma sõnadetagi mõistame, kui palju teineteisele tähendame. Meie kallistamine näeb välja selline, et mina ripun tal kaelas samal ajal, kui tema käib ringi ja tegeleb oma igapäevatoimetustega, näiteks sööb. Aga muudmoodi poleks mul pooltki nii palju põhjust seda väärtustada.
Kui see oleks lihtsalt tavaline kallistus - selline, kus teine inimene vastu ka kallistab.

Teame, et oled tegelenud paljude aladega, seal hulgas allveeujumine, laulmine ja kirjutamine.

Jah, olen küll. (naerab - toim)
Einoh, eks mulle üritatakse pidevalt pähe määrida, et ma olen mitmel rindel andekas ja nii edasi. Aga kõigega lihtsalt ei jõua tegeleda.
Sellepärast jätsingi allveeujumise.

Aga laulmine ja kirjutamine?

Laulmisega tegelen samuti lünklikult ja prioriteetide hulgas ei ole ta just kõige kõrgemal, mis muidugi ei tähenda, et ma seda ei naudiks.
Kirjutamisega tegelen pidevalt, ehkki mitte kogu aeg sama intensiivselt. Mul käivad sellised perioodid, mis kestavad tavaliselt mõnest nädalast kuu ajani, mil ma ainult korjutan kogu aeg ja loomingulised mahlad vahutavad nii, et ajavad üle ääre. Siis on jälle vaiksem periood, kus ma küll kirjutan, aga vahel üldse mitte iga päev.

Aga kool ja õpingud?

Oijah, kodutööde hulk on tappev.
Ma säästan oma närve tavaliselt sellega, et lihtsalt ignoreerin kõiki neid töid, mille täitmist on võimalik kas edasi lükata või mille eest liiga palju pähe ei saa - see on meie koolis tavaline strateegia (Tallinna Prantsuse Lütseum - toim) . Sest kui ma teeksin ära absoluutselt kõik, mida meilt nõutakse, siis oleksin ma juba praeguseks hulluks läinud.
Ja teiseks oleks suur osa sellest olnud nagunii ajaraisk, sest näiteks keeletundides pole mul nagunii midagi teha ja kõik seal antavad kodused tööd on nagu mõnitus minu keeleoskustasemele.
pärast lõpetamist kavatsen võtta vaba aasta ja välismaal töötada ning ülikooli jaoks raha koguda. Praegu on võimalikud sihtpunktid Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Kuidas sa kodutöödega tegeled?

Mul on tunne, et leidsin viisi, kuidas koolitöödega kiiresti ja tähelepanuhäireteta valmis saada. Tegin endale nimelt läpparisse uue kasutaja, nimeks Tubli Õpilane. Selle desktopil ei ole praktiliselt mitte midagi peale Macintosh HD ketta, mis on nagunii igal pool. Dockist eemaldasin ka kõik, mida ei ole vaja õppimiseks. Nüüd on seal ainult veebibrauser, sõnaraamatud, OpenOffice ja paar muud vidinat veel. Katsetasin täna järgi, kas töötab. Töötab.

Tegin artikli tutvustuse pooleteise tunniga ära. Tavaliselt kulub mul selleks terve päev, sest minu desktop on igasuguseid värvilisi asju ja kaustu täis ning ma olen seda tüüpi inimene, keda häirib isegi teadmine, et need seal on. See ei lase mul keskenduda. Rääkimata siis sellest, et MSN ja Last FM tahavad pidevalt midagi ja Dock on täis igasuguseid ilusaid värvilisi ikoone, mis lausa kutsuvad enda peale klikkima ja lihtsalt elimineerivad igasuguse töise õhkkonna.

Mainisid, et tahad minna välismaale ülikooli. Aga mida õppima?

Ma ei tea veel.

Mis sind siis hetkel väga köidab?

Mind on alati võlunud filmitööstus. Jah, ma tean - ma pole just suurem asi filmisõber, kuid kogu see masinavärk ja filmi valmimise protsess on minu jaoks siiski alati olnud midagi väga põnevat.

Kas soovid sellega siis ka tulevikus tegeleda?

Mõned aastad tagasi tahtsin meeletult ja kindlameelselt stsenaristiks saada. Leidsin, et see on hästi põnev ja loominguline tegevus, mida põhimõtteliselt ongi, aga tol ajal ei andnud ma endale aru, kui palju selles positsioonis igasugustele ootustele vastama peaksin. Eraldi eesmärgiks ma stsenaristiks saamist endale ei sea - see eeldaks liiga palju teiste reeglite järgi mängimist. Peale selle ei saa kunagi kindel olla, et seda kutsumust valides ei saa minust lihtsalt järjekordset läbilöögi lootuses ettekandjana töötavat wannabe-kirjanikku, kes meeleheitlikult ööd läbi stsenaariume ja muid kirjatükke vorbib ja neid hommikul igasse ilmakaarde laiali saadab, ise palvetades, et keegi neid seekord ka loeks.

Kellena sa ennast tulevikus ette kujutad?

Probleem ongi selles, et ma tahan oma tuleviku siduda kirjutamisega, aga ma ei tea, kuidas. Ajakirjandus on ahvatlev, eriti keskkonnaajakirjandus, aga tunnen, et ma ei suudaks seda ametit siiski pidada sellise kirega, millega tõeliselt head ja andunud ajakirjanikud oma tööd teevad. Ehk on tegemist lihtsalt east väikeste tingitud kahtlustega. Nagu üks klassis loetud Petersoni-teemaline artikkel ütles, on 17-19 just see iga, kus inimene kõige intensiivsemalt ennast otsib. See seletaks nii mõndagi…

Nagu näiteks mida?

Näiteks seda, miks mu tulevikulootused ja -ootused iga kahe nädala tagant muutuvad. Miks ma ühel hetkel unistan keskkonnaajakirjanikuks saamisest, teisel 20 000 inimesele kontserdi andmisest ja mõned päevad hiljem töötan palehigis järjekordse romaani-idee kallal.
Ja seletaks ka seda, miks ma pidevalt endas, oma võimetes ja mõttekuses kahtlen.

Kui sa peaksid ennast kirjeldama nii lühidalt kui võimalik, siis milline see iseloomustus oleks?

(Triinu mõtleb hetke - toim) Väike lollaka naeratusega maailmapäästjast jobu.
Wannabe-kirjanik pealekauba. (naerab - toim)

Räägi meile mõni hea mälestus oma elust.

Allveeujumislaager Viitnal.
See oli 2004. aastal.
Kui me jooksime 6km paduvihmas, laulsime kõik koos ja hüppasime pärast seda riietega järve, sest me olime nagunii läbimärjad. Treener käskis enne hüppamist ainult jalanõud ära võtta. Ujusime ühest järve otsast teise ja tagasi, lauldes samal ajal erinevaid viisijuppe “Jääajast.”

Lisaks sellele, et sa kirjutad luuletusi, jutte, laule ja romaane, omad sa veel ka blogi?

Jep.
Tegelikult lausa kahte. Üks on eesti keeles ja avalik, teine on inglise keeles ja privaatne. Ma ei näita seda kellelegi, sest kui inimesed seda loeksid, hakkaksin ma oma inglise keele pärast liiga palju põdema.

Kui kaua sa bloginud oled ja kuidas sa sellega alustasid?

Ma alustasin, kui olin 14.
Sattusin kodumaise hei.ee peale.
Sinna tegin ka oma esimese blogi.
Hiljem kolisin mitu korda, kuni jõudsin välja WordPressini, mis on praegu kõige mugavam koht, kus blogida.

Ja sinu eestikeelset blogi võib leida milliselt aadressilt?

Sinna võib otsa koperdada, kui trükkida aadressiks http://piimakoer.wordpress.com
 

Deira-Triinu 10 asja

1. Sünniaeg: 20. august 1990

2. Lemmikbänd: Guano Apes

3. Raamat: “Oscar et la Dame Rose”

4. Plaat: Ma ei oma plaate

5. Söök: Viinamarjad ja toorsalatid

6. Jook: Kohv ja greibimahl

7. Mees: Darren Hayes ja Johnny Depp jagavad esikohta

8. Koht: Oma kodu!

9. Lemmikese: iPod

10: Elu moto: Il n’y a pas de solution pour la vie sinon vivre (Elule ei olegi muud lahendust peale elamise)

 
 

 
 
Niimoodi iseloomustavad piimakoer Deirat tema sõbrad:

Ott “Riion”:

Deira.

Ta mõtleb rongis, aga vahetevahel ka tuleb ta rongist välja ja särab oma väikse päiksega, mis mille sära on näha tema silmades.
Ta ikka ja jälle oskab öelda midagi, mis paneb sind naerma ja samal ajal see on nii tark ütlus, et sa ei oska enam midagi muud teha, kui naerda.
Ta on üks selline inimesi, kes nakatab naeruga teisi, samas naeratab iseendale ja tal “see”.

Ta on Triinu.
Ta on Deira.
Ta on Lepp.

Leitke temas need kolm ja te avastate, et te ei tea temast ikka veel midagi, sest temas on omaette suur, õnnelik ja särav maailm.

Liisa “Mialeee”:

Triinu on puhas inimene - puhas hingelt ja vaimult. Ta ei ole selline inimene nagu teised. Ta oskab alati midagi öelda, ta on alati valmis sind kuulama - ta on üks vähestest, kes seda suudab ning ta oskab naeratada alati sobivas kohas, tekkitades sinus tunde, et kõik ei olegi veel nii hull ning et ka sinu jaoks on veel lootust.
Ta ei kurda kunagi ilma tõsise põhjuseta. Ja isegi kui teile tundub, et ta elu on muretu, siis teadke, et nii see alati ei ole. Ka temal on probleeme nagu meil kõigil. Ja vahel vajab ka tema tuge, kuigi ta ei ütle seda välja. Ärge peljake talle vahest silma vaadata, et näha, mida ta tegelikult tunneb ja mõtleb, sest tema tunded on tihti ehtsamad kui enamikul.
Triinu julgeb inimestele silma vaadata ning näha seda, mis teiste eest varjatuks jääb. Ta oskab mõista, seda mida teised mõista ei suuda…
Talle meeldib naerda ja laulda ning otseloomulikult vahest nilbitseda ja tihti lollusi teha.

Ilma Triinuta oleks maailmas üks päiksekiir vähem ja praegusel pimedal ajastul vajame me üha enam valgust endi ümber. Hoidke teda, sest ta on hoidmist väärt.

Jaanus “Ebling”:

Kohe kindlasti on Triinu selline inimene, kellest ei saa aimu pelgalt esmapilgule toetudes. See ongi tema pluss, et alati suudab triinu jääda rõõmsaks ja tõsiseks korraga. Kui keegi võõras peaks temaga suhtlema hakkama siis ma pean hoiatama, see tüdruk paneb teid kohe proovile…vahest ta ise seda ei märkagi, kuid tegelikult õngitseb ta esimese asjana välja te maailmavaate ja arusaama sellest. ehk siis triinu on inimene, kes suudab keskenduda mitmele teemale korraga(eneseteadmatagi ehk) ise samal ajal hoopis fookust millelgi muul hoides. triinu on kindlasti siiras ja armas inimene, kes on suutnud enda naeru säilitada vaatamata pilvedele, kust vahel vihma kallab..

Mona “Hoarmurath”:

Juhuslikult inimene, ilma kelleta poleks ma üldse nii tore ja hea ja kena. Rohkem egoist oleksin kah, jnejne. Eksole.

Tegelikult on üsna tobe siia miskit kirjutada, sest sina ju tead, et mis ma arvan, aga eks ta sihuke moeasi ole.

Triinu on eriline. Ja tark. Aga alati ei ole see tarkus see kõige selgemini nähtav, vaid hoopis teistsugune.

Ja sobivaks kokkuvõtteks ütlen seda, et mul on au Triinut tunda.