Kirjutanud Ella Käi
Vanemuise Sümfooniorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert.
Johann Straussi Gala
24. mail toimus Estonia kontsertsaalis üks kahest kontserdist, mida üldse esitati. Muusikat mängis Vanemuise Sümfooniaorkester, laulsid Rahvusooper Estonia solistis Heli Veskus ja Urmas Põldma. Dirigeeris Viini Rahvaooperi dirigent Alfred Eschwé.
Kontsert algas opereti “Mustlasparuni” avamängu esitamisega. Sellele järgnesid Barinkay laul „Rõõmsa vaimuna“ operetist „Mustlasparun“ (laulis Urmas Põldma), polka „Doonau kaldal“ op. 356, Saffi laul operetist „Mustlasparun“ (laulis Heli Veskus), polka „Elagu madjar!“ op. 332, Saffi ja Barinkay duett opereti „Mustlasparun“ II vaatusest, valss „Kevadhääled“ op. 410. Sellele järgnes vaheaeg.
Esimene pool tundus siiani kuidagi mage. Kuigi mulle väga meeldis Eschwé dirigeerimine ja Põldma laulmine, oli kogu kupatus siiski lahja. Sõna “gala” tekitab siiski tunde, et üritus on suurejooneline ja võimas. Ent orkester oleks nagu olnud väsinud ja tüdinenud. Lisaks sellele, mängiti palad siuh-sauh ruttu ära ja oligi kogu lugu. Tõsiselt tekkis tunne, et kohe-kohe jään magama. Kuigi mulle Straussi muusika väga meeldib oma voolavuse, kergluse ja kaasakiskuvusega, oli vähemalt see osa kontserdist väga igav.
Teine vaatus algas opereti „Nahkhiir“ avamänguga. Sellele järgnesid „Kellade duett“ operetist „Nahkhiir“ (laulsid Heli Veskus, Urmas Põldma), prantsuse polka „Moldau ääres“ op. 366, „Laguunivalss“ operetist „Öö Veneetsias“ (laulis Urmas Põldma), polka „Kerge veri“ op. 319, „Tšaardaš“ operetist „Nahkhiir“ (Heli Veskus), ja lõpetuseks „Keisrivalss“ op. 437. See oli juba parem.
Orkester oleks nagu teise vaatuse poole peal ellu ärganud ning Heli Veskusgi oma hääle lahti saanud. “Keisrivalss” oli loomulikult võimas, nii selle esitus kui ka lugu ise. Lisaks kutsuti dirigent kaks korda tagasi ning kõige parema elamuse kinkiski kõige-kõige viimane pala, milleks oli “Radetzky marss”. Dirigent kutsus publikut kaasa plaksutama ning see justkui äratas ka publiku. Inimesed, kes olid juba pooleldi saalist väljumas, tulid ka tagasi.
Kuigi suurema osa ajast tundus kontsert olevat üsna mannetu, on minu lõppmulje hea. “Keisrivalss” ja “Radetzky marss” olid seda ootamist ja piletihinda tõesti väärt. Lisaks on mulle Strausi muusika iseenesest alati meeldinud, seega jäin ma kokkuvõttes väga rahule.
